Ketrame sinu koera villa lõngaks
"Better a sweater from a dog you know and love than from a sheep you'll never meet" - K. Crolius
Kohe olemas
kudumid jõuavad sinuni 1-2 päevaga
Sohvivilla saamislugu
Sohvivilla saamisloo A, O ja Ü on meie pere esimene Tiibeti mastif. Kuningliku nimega koer Dellandros Checca Lee. Sõber, keda me koduselt lihtsalt Sohviks kutsusime. Kuna suursugune polnud mitte ainult tema olek, vaid ka süsimust kasukas, jõudsin minagi paljudele koeraomanikele tuttava küsimuseni: kes küll selle siidpehme villa lõngaks ketraks?
Rõõm oli suur, kui pooljuhuslikult leidsin internetiavarustest tegija, kes meie villakotid järjekorda võttis. Ootamine tasus end ära – lõng sai ilus ja hea, aga hind… oh sa aeg! Väljakäidud summa, 250 eurot kilo villa eest, sai tõukelauaks otsusele: no kurat, õpin ise ketrama! Mõeldud, tehtud. Ääremärkusena olgu lisatud, et villatööde kursusel olid kolmest osalejast kaks Tiibeti mastifite omanikud, kes nagu ühest suust ja vägagi häälekalt esitasid küsimuse: „Kui suur peab üks töö küll olema, et selle eest nii pöörast hinda küsida?“ Tunnistan, et mina neist ilmselt kõige ninakam.
Teoorias oligi kõik imelihtne. Oma ala meistri Julika näppude vahel mängleva kergusega ühtlaselt voolav kraasvill ja kindlas rütmis nurruv vokk sisendasid tunnet – kah mul asi! Paraku jagus ninakust hetkeni, kui seisin esimest korda silmitsi oma tuttuue voki ja trummelkraasiga.
Esimene lõng
Mäletan hästi seda pettumustunnet, kui oma esimest lõnga värtnalt maha kerisin (loe: lahti koukisin). Vandumist, vaikimist, punnimist. Tuline õigus on inimesel, kes ütles: „Ära kunagi hinda tööd ja vaeva, mida sa ise kogenud pole!“ Ja eks teada tõde on seegi, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Just selline nägi välja mu esimene suure püüdlikkuse ja pühendumusega tehtud töö.
Kahjuks läks nii, et Sohvi vill minu sõrmede vahele ei jõudnudki. Ta lahkus ootamatult. Mälestus temast oli see, mis andis jõudu ja aitas nii mitmelgi korral nurka lennutatud sasipuntrad kokku korjata. Loobumistest loobuda. Tänase tulemuseni jõuda.
Mulle meeldib uskuda, et inimese teeb õnnelikuks oskus näha arenemisruumi – oma kasvamise võimalikkust. Just seda Sohvivill piiranguteta pakub. Õppimisele kulunud ajast, valust ja vaevast on saanud eneseunustuseni viiv lummav käsitöö oskus. Tegevus, mis omal imelisel moel seob üheks tervikuks minu tänase elu kaks suurimat kirge - erakordselt põneva saatusega suursugune Tiibeti mastifi koeratõug ja jooga maailma kuuluv meele treening. Praktikad mis näitavad, et mida rohkem me õpime, seda rohkem on meil veel õppida.
Aitäh, Sohvi!
Villast lõngaks
Lõnga valmistamiseks kasutatakse koera aluskarva, mis on väga pehme ja meenutab angooravilla. Siit pärineb ka tänapäevane lõnga nimetus chiengora. Chien tähendab prantsuse keeles koera ja gora on lühend sõnast angora.
Chiengora on kergelt vetthülgav ja 80% soojem kui lambavill. Pehmusele vaatamata on koeravilla kiud libedad ja mitteelastsed. Sel põhjusel on soovitatav koera alusvill kedrata kokku lambavillaga, mis seob koeravilla kiud ning muudab lõnga vastupidavamaks. Juba väga väike kogus koeravilla lambavilla sees annab lõngale „angoorase“ iseloomu.
Erakordsele soojusele lisaks on koeravill tuntud oma raviomaduste poolest. Kindlasti ei tasu uskuda müüti, et kui juba 10% koeravilla sisaldav kudum ravib, siis 100% koeravillatoode teeb terveks! Küll aga seda, et koeravill on põletikuvastase toimega, kiirendab haigustest paranemist, soodustab kudede verevarustust ning leevendab liigese- ja reumavalu. Pole ka saladus, et just neljajalgse sõbra kasukast kootud pehme ese võib osutuda päästvaks õlekõrreks olukorras, kus väiksele inimesele tuleb sokid jalga meelitada või kurguvalu korral sall ümber kaela saada.
Igasuguse maagia, müstika ning kahtluseta, on neljajalgse sõbra villast valmistatud esemel suur emotsionaalne väärtus, mille mõju inimhingele on keeruline üle hinnata.
Kvaliteetse lõnga valmistamine on aja- ja töömahukas. Ühe 100 grammise lõngakera saamiseks kulub kokku keskmiselt 8–10 tundi. Kui jätta kõrvale ketramisele eelnev looma hooldamine, hoolimine ja villa kogumine, algab töö noppimisega.
Lõnga valmistamise esimeseks sammuks on noppimine.
See on veidi tüütu tegevus, mille käigus eemaldatakse villast suurem praht ning ühtlasi sorditakse vill nii pehmuse kui ka värvuse järgi. Noppimise tulemuslikkuse määrab paljuski noppija otsustavus: koeraomanikust villakoguja on tavaliselt äärmiselt kokkuhoidlik, paraku pole igasugune vill kullakaaluga ja nii tulebki hea lõnga saamiseks halastamatult praakida välja kõik, mis ketramiseks ei sobi.
Noppimisele järgneb kraasimine,
mis oma sisult pole mitte midagi muud kui villakiudude korduv ja korduv ja korduv kannatlik lahtikammimine. Töö, mille tulemuseks on ketramiseks sobiv ühtlane villaloor. Kui jätta kõrvale tõsiasi, et trummelkraasiga väntamine on korralik füüsiline pingutus, võib poolnaljatades väita, et tegemist on looduslähedase teraapiavormiga, mis sobib suurepäraselt inimesele, kes elus kaldub juuksekarva lõhki ajama.
Kraasimisele järgneb ketramine,
mille käigus villaloori kiud keerutatakse kokku. Tugevama ja ühtlasema lõnga saamiseks tuleb vähemalt kaks ühekordset lõnga kokku korrutada.
Villaloor
Ühtlaselt segunenud villaloori saamiseks tuleb kraasida keskmiselt 7–9 korda. Neid villarulle kutsutakse heideks .
Valmis lõng
tuleb vihti kerida ehk haspeldada. Haspel on spetsiaalne pöörlev töövahend, mis lõnga vihtidesse keerutamist lihtsustab.
Viimaseks sammuks on lõnga pesemine ja kerge vanutamine, et koerakarv lõnga sisse kenasti püsima jääks. Siis kuivama ja valmis ta ongi!
Võib ju küsida – ja küsitaksegi –, et milleks kogu see vaev, kui sama töö on võimalik teha kordi kiiremini ja oluliselt odavamalt ära masinatega.
Isetehtud lõnga peetakse vabrikulõngast paremaks, sest villa käsitsi töödeldes ei rikuta selle häid omadusi. Erinevalt masintöötlusest lõhub käsitsi kraasimine villakiude oluliselt vähem. Just see muudab käsitöölõnga tugevamaks ja vastupidavamaks. Lisaks on selles lõngas kübeke ka tegija hingesoojust. Kehva tujuga valmistatud käsitöölõnga pole olemas – ketramine on suurepärane stressimaandaja.