top of page

Sohvivill ajakirjas Maakodu "Tänutundega SOHVILE"


Akna taga koidab. Lindude kevadisele laulupeole sekundeerib Victoria ühtlane vurin ja Surya üldse mitte daamilik vali norskamine. Aga kui neid kahte koos vaatan, on alati kohal ka keegi kolmas. Victoria Louët S95 on minu Hollandi päritolu vokk ja Surya, ametliku nimega Reba Rama Narpo Ransi, on kolmeaastane süsimust tiibeti mastifi tõugu koer, kes armastab hommikuuned meie läheduses veeta. Lisaks on siin veel keegi, küll silmale nähtamatu, kuid hingena täiesti tajutav neljajalgne kaaslane Sohvi. Sohvi oli meie pere esimene tiibeti mastif, aga ka viimane kogu pere koer, kes sai lastega koos välja valitud, koolitatud, kallistatud ja hoitud. Nüüdseks on lapsed läinud oma teed ja Sohvist saanud vikerkaarekoer.



Päikesekoer Surya

Foto Kadri Hallik


VÄÄRIKAS, KUID ISEPÄINE TÕUG

Tiibeti mastif on üks vanemaid ja usaldusväärsemaid valvekoera tõuge. Nad on vastupidavad, tugevad ja kartmatud. Aastatuhandete jooksul aretati neid töötama inimese juuresolekuta, iseseisvalt. Siit ilmselt ka sellele tõule hästi iseloomulik isepäisus. Olles pärit piiritut vabadust pakkuvalt mägiselt maalt, vajavad nad piisavalt suurt territooriumi ja kindlasti mõnda “mäge”, et kõrgelt oma valdusi valvata. Kohalikes oludes sobib mäeks terrassilaud, kuudi katus või lumehang – peaasi et teistest kõrgemal. Nad on väga nutikad, suudavad olukordadest aru saada ja endale soodsalt reageerida. Eksimatu täpsusega tabavad nad õige hetke, et kassi toidukausist näpata või tuppa tulemise vältimiseks sujuvalt eemalduda. Motiveerituna on nad kiired . õppijad. Aga võtmesõnaks on motivatsioon. Kui seda pole, muutuvad nad “pimedaks” ja “kurdiks” ning seda isegi enda nimele. Kuigi tiibeti mastif on perele sobiv koer, on oluline meeles pidada, et oma loomult on ta siiski väga tõsine isemõtlejast valvekoer, keda asjatundjad algajale koerasõbrale ei soovita. See tõug vajab tugevat ja enesekindlat juhti. Sotsialiseerimata ja korraliku treeninguta võib see imearmas mõmmik muutuda kontrollimatuks ja peremehelegi ohtlikuks relvaks. Ja kui nii juhtub, on põhjuseks ikka ja ainult inimene. Agressiivsus ei ole ühegi koera loomupärane seisund, vaid peremehe tegemata töö tagajärg. Sohvi oligi üks neist hiiglasliku kasvuga suursugustest koertest. Kaaslane, kes oskas maandada pingeid. Ta pani meid alati naerma. Alati Tiibeti mastif ei talu lahkhelisid, nii et kui peres on mastif, on parem peretülid unustada.


MÜÜTILISED MASTIFID

♦ Pole just palju koeratõuge, kellega on seotud nii palju põnevaid legende, müüte ja uskumusi.

♦ Aasias levinud uskumuse järgi on tiibeti mastifi silmade kohal asuvad laigud valvuri teine silmapaar, mis valvab ka siis, kui koer magab. Halbade olendite lähenedes kihutab “topeltsilmadega” koer kurjad vaimud, inimesed ja loomad kartmatult minema.

♦ Budistlikus maailmas usutakse, et koer on ümbersündide jadas viimasel astmel enne inimest. Kloostritesse kogunenud “topeltsilmadega” mastifeid peeti eelmises elus eksinud munkadeks, kes karma seaduste järgi veidi alama olendina sündides nüüd halba karmat põletades inimesena taassündi ootavad.

Mongoolias arvatakse, et “topeltsilmadega” bankharid sünnivad järgmises elus laamadena otse pühasse Tiibetisse. Kui sellised koerad näiliselt magades häälitsevad ja esikäpad lamades kokku seavad, loevad nad oma peremehe eest palveid ja mantraid.



Sohvi (Dellandreos Checca-Lee)

SÕBRALE ANTUD LUBADUS

Peale kõige selle on veel üks tiibeti mastifi “firmamärk”: tema imeilus kahekordne kasukas. Külma ja niiskusega kaitseb koera tiheda alusvillaga talvemantel, mille ta suve saabudes õhukese sitsikleidi vastu vahetab. Külaline, kes juhtub nägema ühte ja sama tiibetlast eri aastaaegadel, võib teda mitte ära tunda ning arvata, et tegemist on kahe erineva loomaga. Täpselt nii oli ka Sohviga, kes tänu oma hiiglaslikule kasvule ei jäänud grammigi alla eesti maalambale, kes annab ühe niitega paar kilo villa. Igasuguse liialduseta oli 1,5 kg eebenmusta koeravilla meie pere iga-aastane keskmine saak Kuna olin omal ajal kõva kuduja ja lapsepõlves olid meil kõigil jalas koeravillased imesoojad sokid, jõudsin minagi paljudele koeraomanikele tuttava küsimuseni, kus ja kuidas see siidpehme vill lõngaks saada. Aja möödudes sai selgeks, et ega siin muud lahendust pole, kui tuleb härjal sarvist haarata ja ketramine ära õppida. Polegi ju teab mis kaugel aeg, kui ketramine oli perenaiste peamiseid talviseid talutöid.


Mäletan hästi 2017. aasta hiliskevadist kuuma päeva, kui Sohvi turjalt kammitud viimased tutid suurde kotti surusin. Sügasin teda tänutäheks kõrva tagant, vaatasin otse silma ja lubasin: “Õpin ära! Luban, et õpin ära selle ketramise!”


Öeldakse, et inimene mõtleb ja jumal juhib. Ja sedagi, et elu on see, mis juhtub siis, kui sind kodus pole. Nii ilmselt ongi. Sama aasta hilissuvel jäi Sohvi ootamatult haigeks. Kolmapäev, 25. oktoober 2017 oli üks mu elu, meie pere elu raskemaid päevi. Võib kõlada isekalt, aga siiski usun, et ainult loomaomanik teab, mida tegelikult tähendab neljajalgse sõbra lahkumine. Kui karm katsumus on tema siitilmast ära aitamine. Eriti kui oled valinud teha seda üksi, ekslikult arvates, et nii õnnestub sul oma pereliikmeid säästa. Teadmine, et lõpetasid parima sõbra piinad, on mõistusele mõistetav, kuid ei leevenda raasugi südamevalu.



Maarit ja Surya

Foto Kadri Hallik


SOHVI PÄRAND

Sohvi villast punnis kott tervitas mind garaažis igal hommikul, kui autoga tööle sõitsin. Öeldakse, et ajaga õpib inimene asjadest mööda vaatama. Tõsi, aga see ütlus ei käinud selle koti kohta. Tiibetlasele nii omase järjekindlusega meenutas villavaru ikka ja jälle südamesõbrale antud lubadust. Aasta pärast Sohvi lahkumist kirjutasin oma Facebooki seinale: “Esimene samm ühe ammuse mõtte – õppida ära koera villa lõngaks ketramine – suunas on astutud. Praegu keerleb küll peas ainult üks küsimus: mille kuradi pärast peab inimene endale selliseid väljakutseid püstitama!? Südame põhja vaadates tean, et väga suurt rolli mängib selle otsuse tegemise juures Sohvi. Minu tiibeti mastif, kauni nimega Dellandreos Checca-Lee. Imeline sõber, kes lahkus liiga vara.”


Nagu elus ikka, oli ka ketramise õppimise algus kõike muud kui kerge. Mis sassi minna sai, see ka läks. Kord tuli lõng liiga paks, siis jälle õhuke. Küll tõrkus vokk, siis jälle inimlapse püsitu meel. Seitse aastat pidevat harjutamist – just nii ütles oma ala tõeline professionaal, villatööde naerusuine meister Julika Roos, kelle juures õppisin. Nüüd tean, et just Sohvi oli see, kes andis jõudu. Mälestus temast aitas kordi ja kordi nurka lennutatud sasipuntrad kokku korjata, loobumistest loobuda ja praeguse tulemuseni jõuda. Harjutamisest sai harjumus ja harjumusest sõltuvus. Puhas meditatsioon! Rõõm, et minu sõrmede vahel muutub lõngaks kellegi parima sõbra siidpehme kasukas. Teadmine, et varsti paneb keegi jalga imesoojad oma koera villast tehtud sokid, kindad või säärised, muutis helgeks ka kõige hallima päeva



Koeravillane lõng Sohvivill


PÄIKESELT PÄRIT VILL

Öeldakse ju sedagi, et jumal naerab, kui inimlaps plaane teeb. Nii on. Kuigi olin täiesti, täiesti kindel, et Sohvi oli, on ja jääb minu viimaseks koeraks ning ma ei võta mitte kunagi enam ühtegi looma või lemmikut, hakkas aja möödudes voki hooratta vahelt pudenema mulle nii tuttava isepäisusega vägagi ühesuunalisi mõtteid: “Siin sa siis nüüd istud, ketrad ja korrutad teiste koerte villa! Mis tunne võiks olla, kui sõrmede vahel voolaks sinu koera vill?! Mis on saanud sinu enda koera villast kootud kampsunist, nagu kunagi unistasid?!”


Hommik. Päike on juba kõrgel. Surya (sanskriti keeles Päike) sirutab end ilmse mõnuga häälekalt narmasteta kaltsuvaibal. Tean, et nüüd on veel mõned minutid hetkeni, kui üks suur ja külm nina nõudlikult minu küünarvart trügib. Surya on ärganud ja tahab seltsi. Pakin villad kokku. Kaal näitab, et Sohvi meenutamisega on värtnale kerinud oma tubli 110 g pehmet lõnga. Tunnen, kuidas süda täitub põhjatu tänutundega, sest mulle on antud selline teejuhist kaaslane. Enam pole vahet, kas ta on siin- või sealpool vikerkaart, sest Sohvi on alati minuga! Ta oli koer, kes muutis minu elu. Tänu Sohvile on minu elus nüüd vokk, Surya ja imepõnev lõngamaailm Sohvivill. Tore harrastus, mis aitab inimestel uuesti avastada koeravillaste esemete ürgset soojust.


Aitäh, Sohvi!




***


On suur õnn, kui sinu elus on kaaslane, kes tõukab sind jõuliselt tagasi sinna, kuhu tegelikult kuulud. Olin täiesti unustanud, kui väga mulle meeldis asju oma kätega teha. Täpselt ei teagi, miks ja millal jäin uskuma, et käsitöö pole mingi päris töö. Tunnistan, et kaotatud ajast on kahju. Ja mitte vähe. Seda suurem on aga tänutunne südames täna. Parem hilja, kui mitte kunagi! Sügav kummardus neljajalgsele sõbrale, kes täiesti ootamatul viisil aitas leida vastuse mind viimastel aastatel vägagi kiuslikult kummitanud küsimusele – mis on see, mida ma siin elus veel teha võiks!? Sestap ei mõelnud pikalt, kui sain Maakodult ettepaneku kirjutada lugu nende rubriiki KAASLANE. Käes on tänamise aeg.


https://maakodu.delfi.ee/artikkel/96603543/kaaslane-tanutundega-sohvile

85 views
bottom of page